Kui abikaasade ühisvara jagamine abielu lahutamise korral on õigusaktidega kenasti paika pandud, siis elukaaslaste puhul on asi keerulisem.
Elus tuleb sageli ette, et ühele elukaaslasele kuulub mingi kinnisasi aga seda kasutavad mõlemad elukaaslased. Aga jooksul tehakse sellele parendusi, vahetatakse mööblit, uuendatakse sanitaartehnikat jne, ning sellesse panustavad mõlemad elukaaslased. Võib olla kasvavad peres ka ühised lapsed. Ja nüüd koosoleku lõpeb.
Kas kinnisasja omanikuks mitteoleval elukaaslasel on õigus nõuda vara jagamist? Lühike vastus oleks – jah. Aga see on keeruline protsess, kui elukaaslased ei jõua kokkuleppele. Siin tulevad appi seltsingu kohta käivad sätted.
Võlaõigusseadus sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Antud kontekstis on seltsinglasteks elukaaslased.
Siin on oluline, et mõlemad pooled oleks asja omandamiseks või parendamiseks teinud olulisi rahalisi panused sooviga vähemasti majanduslikult luua ühise varalise väärtuse.
Riigikohus on selgitanud, et oluline ei ole esemete asjaõiguslik kuuluvus, vaid osapooled peavad sellise vara jagamise puhul oma panuste suurust tõendama. Sealhulgas võib arvesse võtta ka panust töötunni tasu näol, sellekohasel ajavahemikul asjakohases valdkonnas kehtinud statistilisest töötasu suurusest lähtuvalt. Kui panust ei ole võimalik dokumentaalselt tõendada, on kohtul õigus otsuse langetamisel tugineda ka siseveendumusele arvestades kõiki asjaolusid.
Selleks, et vältida võimalike vaidlusi, oleks mõistlik seltsinguleping sõlmida notariaalses vormis. Meil kehtib ka kooseluseadus, mis võimaldab elukaaslastel valida varasuhteliigi, sarnaselt abikaasadega, kuid paraku on selle seaduse rakendussätted takerdunud poliitilistesse vaidlustele.
Lisateave ja kontakt
|
|
Lepi kokku aeg konsultatsiooniks.
Evi Hindpere |
