Seaduse kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse (puudus) eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui puudus ilmneb hiljem.
Eeldatakse, et ostja peab puuduse avastama kahe aasta jooksul temale valduse üleminekust ja teatama sellest müüjale kahe kuu jooksul puuduse avastamisest.
Müüja vabaneb vastutusest vaid siis, kui ostja lepingu sõlmimisel puudusest teadis või pidi teadma. Füüsilisest isikust ostjal ei ole kohustust ostetav kinnisasi koheselt põhjalikult üle vaadata, puudus võib ja reeglina ilmnebki alles asja kasutusele võttes, nt remondiga alustades.
Riigikohus on selgitanud, et „Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused.“
Riigikohtu arvates võib ka müügikuulutuses esitatud teave kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada.
Puudused ei ole piiratud ainult eluruumidega, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt lähiümbruses. Samuti on puuduseks mittetoimiv korteriühistu või kärarikkad naabrid.
Vanade majade puhul oleks otstarbekas märkida müügilepingus, et esineda võivad erinevad puudused ja kui ostja ikkagi tahab osta sellist ajahamba poolt puretud asja, välistada õiguskaitsevahendite kasutamine puuduste ilmnemisel. Seda eriti siis, kui müüja ei ole ise müüdavat kinnisasja kasutanud (nt pärandvara) ja ei ole teadlik asja tegelikust seisundist.
Lisateave ja kontakt
|
|
Lepi kokku aeg konsultatsiooniks.
Evi Hindpere |
