Käsiraamatu “Nõuanded koduostjale. Praktilised nõuanded, kuidas leida unistuste kodu” autor Tõnu Toompark annab nõu koduostmise teemadel.

Väga sageli kasutatakse baasintressimäärana kuue kuu euribori. See tähendab, et laenu lõplik intressimäär, mis koosneb fikseeritud riskimarginaali ja baasintressimäära summast, püsib muutumatuna kuus kuud ehk pool aastat.

Seejärel korrigeeritakse summaarset intressimäära vastavalt hetke kuue kuu euriborile. See intressimäära muudatus toimub laenuvõtja jaoks automaatselt ja sellega ei kaasne laenulepingu muutmisi või uuesti allkirjastamisi.

Harvem kasutatakse baasintressimäärana näiteks ühe kuu euribori. See tähendab laenuvõtja jaoks seda, et intressimäär muutub iga kuu. Viimase kuue aasta jooksul on ühe kuu euribor olnud alati madalamal kui kuue kuu euribor. See tähendab, et laenuvõtja jaoks on ühe kuu euribori baasintressimääraga eluasemelaen odavam.

Reeglina pakuvad Eesti pangad võimalust eluasemelaenu intressimäära fikseerimiseks kolmeks või viieks aastaks. USAs pakutakse eluasemelaenude intressimäära fikseerimist isegi näiteks 25 aastaks.

Laenuvõtja võib eluasemelaenu pikaajalist fikseerimist pidada enda jaoks justkui kindlustuseks, mille abil ta garanteerib, et laenumakse suurus kokkulepitud aja jooksul ei muutu. Praktilises elus tähendab eluasemelaenu intressimäära fikseerimine kindlustunnet, kuid selle kindlustunde eest tuleb reeglina maksta pisut kõrgemat intressimäära kui samal hetkel muutuva intressimäära puhul.

Lisa “Nõuanded koduostjale” ostukorvi

Loe pikemalt nii eeltoodud kui muudest nõuannetest käsiraamatust „NÕUANDED KODUOSTJALE”, mille autor on kinnisvarakonsultant Tõnu Toompark.Käsiraamatu saad osta Kinnisvarakooli raamatupoest.

Käsiraamatu “Nõuanded koduostjale. Praktilised nõuanded, kuidas leida unistuste kodu” autor Tõnu Toompark annab nõu koduostmise teemadel.

Kui laenuvõtja soovib osta ehk laenutagatiseks pakkuda pangale mõttelist osa kinnisvarast, on oluline kinnistusraamatusse kantud notariaalse kasutuskorra olemasolu. Mõtteline osa kinnisvarast tähendab siin olukorda, kus laenu tagatiseks seatakse näiteks mõtteline osa majast, mida ei ole korteriomanditeks jagatud ehk olukorda, kus inimene omab näiteks poolt maja või siis osa maatükist.

Mõttelise osa pantimise juures nõuab pank, et kinnistusraamatusse oleks kantud notariaalne kasutuskord. Kasutuskord on kokkulepe selle kohta, kuidas konkreetset kaasomandis olevat kinnisasja kasutatakse ehk milline kaasomanik millist kinnisvara osa kasutab.

Kasutuskord võib reguleerida näiteks, et ühe korteriomanditeks mittejagatud, kuid kahe korteriga elamu ühte korrust kasutab üks perekond ja teist korrust teine perekond, trepikoda ja keldrit kasutavad mõlemad kaasomanikud ühiselt.

Kasutuskord võimaldab ära jagada näiteks hooviala kasutuse. Uute korterelamute juures jagatakse kasutuskorra alusel ära parkimiskohtade kasutamine.

Laenuandja nõuab kinnisvara mõttelise osa puhul kasutuskorda sel põhjusel, et laenu tagatiseks panditav vara oleks üheselt määratud. See selgus võimaldab probleemide puhul vara efektiivsemalt realiseerida.

Kasutuskorra kokkuleppe sõlmimine on tehniliselt väga lihtne. Tuleb võtta hoone ja/või maatüki plaan ja sellel punase-rohelise-sinise vildikaga märkida, kes millist kinnisasja osa kasutama hakkab, ning notar vormistab juba ülejäänu.

Lisa “Nõuanded koduostjale” ostukorvi

Loe pikemalt nii eeltoodud kui muudest nõuannetest käsiraamatust „NÕUANDED KODUOSTJALE”, mille autor on kinnisvarakonsultant Tõnu Toompark.Käsiraamatu saad osta Kinnisvarakooli raamatupoest.

Käsiraamatu “Nõuanded koduostjale. Praktilised nõuanded, kuidas leida unistuste kodu” autor Tõnu Toompark annab nõu koduostmise teemadel.

Enamasti panditakse laenuandjale ostetav kinnisvara ehk kinnisvaraobjektile seatakse hüpoteek. Sisuliselt ei ole laenuandja jaoks siiski vahet, kas laenu tagatiseks on ostetav objekt või mõni muu kinnisvaraobjekt.

Kui laenuvõtjal ei ole küllalt kapitali, et kinnisvaraostu omaosalus katta ehk tal pole omafinantseeringut, võib lahendus olla lisatagatise või lisatagatiste leidmises. Kui koduostjad seavad laenu tagatiseks tavaliselt ostetava vara, siis lisatagatis on enamikul juhtudel laenuvõtjale endale või näiteks tema vanematele kuuluv mõni muu kinnisvaraobjekt.

Lisatagatise omanikud peavad mõistma, et laenu tagasimaksmise tõrgete puhul vastutavad nemadki. St pank võib laenu tagasimaksete katkemisel realiseerida tagatise või lisatagatise – kumb talle mugavam ja lihtsam tundub.

Seetõttu on koduostjast viisakas ühel momendil, kui laenu on juba piisavalt tagastatud, vabastada lisatagatis laenu tagatiseks olemise kohustusest ehk kustutada lisatagatisel olev hüpoteek.

Lisa “Nõuanded koduostjale” ostukorvi

Loe pikemalt nii eeltoodud kui muudest nõuannetest käsiraamatust „NÕUANDED KODUOSTJALE”, mille autor on kinnisvarakonsultant Tõnu Toompark.Käsiraamatu saad osta Kinnisvarakooli raamatupoest.

Käsiraamatu “Nõuanded koduostjale. Praktilised nõuanded, kuidas leida unistuste kodu” autor Tõnu Toompark annab nõu koduostmise teemadel.

Laenu taotlemisel tuleb otsustada, kes on laenutaotleja. Kui kodu ostab ja laenu soovib võtta üksik inimene, siis on selge, et laenutaotlejaks on ta ise. Kui aga sel laenutaotlejal jääb sissetulekust napiks, et pank oleks valmis talle laenu pakkuma, on võimalus leida kaaslaenutaotleja. Kaaslaenutaotleja võiks olla abikaasa või elukaaslane, üksiku inimese puhul ema või isa.

Kui uut pesa punuvad kooselavad inimesed, kes ei ole abielus, taandub laenuvõtjaks olemise temaatika sellele, kes saab ostetava kinnisvara omanikuks. Kui paarisuhe toimib võrdsetel alustel, siis on mõistlik, et kinnisvara soetatakse kahe peale ehk kaasomandisse ning laen võetakse kahe peale isegi vaatamata sellele, et laenumakse makstakse ühe elukaaslase pangakontolt.

Olukorras, kus kinnisvara soovib soetada abielupaar, tuleb mängu see, kas kinnisvara ostetakse ühisomandisse või lahusvaraks. Varaühisus tähendab seda, et abielu jooksul omandatud vara loetakse ühisvaraks, välja arvatud abikaasa päritud ja kingiks saadud vara. Vara kuulub võrdselt mõlemale abikaasale ja kui vara hulka kuuluva kinnisasja või osaga on vaja tehinguid teha, on tehingu tegemiseks vaja mõlema abikaasa nõusolekut.

Varalahusus on abikaasade võimalus abielludes sõlmida abieluvaraleping nii, et abielu kestel omandatud vara ei muutu ühisvaraks, vaid selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimel asi on. Näiteks kui abielu kestel ostetakse korter ja ainult üks abikaasa kantakse omanikuna kinnistusraamatusse, siis varalahususe korral ei muutu see kinnisasi abikaasade ühisvaraks, vaid omanikuks jääb ainult see abikaasa, kes on omanikuna kinnistusraamatus märgitud.

Kui abikaasad ei lepi abiellumisel kokku, millist vararežiimi kasutatakse, kohaldatakse neile automaatselt varaühisust. Peale selle võivad abikaasad enne abielu sõlmimist või abielu ajal tunnistada abieluvaralepinguga ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid.

Kui abikaasad varalahususes kokku pole leppinud, saavad nad mõlemad ostetava kinnisvara omanikeks. Otseselt ei ole vaja, et sellisel puhul oleksid mõlemad abikaasad kaaslaenutaotlejad, pank võib seda siiski nõuda.

Lisa “Nõuanded koduostjale” ostukorvi

Loe pikemalt nii eeltoodud kui muudest nõuannetest käsiraamatust „NÕUANDED KODUOSTJALE”, mille autor on kinnisvarakonsultant Tõnu Toompark.Käsiraamatu saad osta Kinnisvarakooli raamatupoest.